31. detsembril 2009 sulges Leedu oma Ignalina tuumajaama, sest nii oli sätestatud Euroopa Liiduga liitumisel. Selleks eraldati ka 820 miljonit € kuid mitte uut lahendust riigi energiaga varustamiseks. Nii tekkiski olukord, kus 20 aastat pärast Nõukogude Liidust eraldumist on Leedu jälle 80 % elektrienergia ulatuses sõltuv Venemaalt saadavast. See tähendab ka niigi majanduskriisis olevas riigis ka täiendavad elektri hinna tõusu.
BBC mainib oma uudises ka ära, et kuigi tuumajaam ehitati 26 aastat tagasi, siis tema töötajate arvamuse järgi oleks ilma mingi ohuta võinud veel töötada 10 kuni 15 aastat. Ma ei tea taolist tüüpi jaamade kavandatud kasulikku tööaega aga ilmselgelt kahjustas Euroopa bürokraatide hirm Tšernobõli tüüpi reaktori tõttu nende võimet kainelt mõelda. Nimelt toimus Tšernobõli plahvatus mitte tehnoloogia vea tõttu vaid inimliku rumaluse tõttu kui 2. bloki ülem hakkas tegema plaani väliseid eksperimente või simulatsioone reaktoriga ja selle tulemusel väljus reaktsioon kontrolli alt ning järgnes plahvatus. Seega oli õnnetuse põhjustaja inimlik faktor ja mitte konkreetne reaktori tüüp ega ka tuumaenergia laiemalt.
Kui tuua võrdlus Eesti olukorraga, siis meie põlevkivi kasutavad soojusenergiat kasutavad elektrijaamad on ümbritsevale keskkonnale märksa ohtlikumad. Kaevandamisel ja põletamisel jääb üle meeletult suuri koguseid aherainet ja isegi nende 80 m kõrgustesse pikkadeks mägedeks kuhjamisega ei leevenda me laiemat looduse kahjustumist. Võtame kasvõi tuha, mis lendab kuni St. Peterburini välja. Seevastu tuumajaama kasutatud kütus on märksa vähem märgatavate mõjudega ümbritsevale kui kümnete kilomeetrite ulatuses maastiku kaevandamist või selle jääkidest uute mägede kokku kuhjamine. Rääkimata silmaga nähtavast suitsust ja sellega meile kõigile hingamiseks vajaliku õhu reostamisest.
